Ühe levinud töödefinitsioonidest, mis on mõistele mindfulness lääne psühholoogiamaailmas praegu antud, sõnastas stressialandusprogrammi MBSRi looja professor Jon Kabat-Zinn: „Mindfulness on teadlikkus, mis tekib millelegi hetkes sihipäraselt ja hukkamõistuta tähelepanu osutades.“ (Allikas: mindful.org)
Teise on välja pakkunud Oxfordi Ülikooli juures Inglismaal tegutsev Oxford Mindfulness Centre: „Mindfulness tähendab oma kogemuse hetkest-hetke hukkamõistuta teadvustamist.“ (Allikas: http://oxfordmindfulness.org)
Pannes teadlikult tähele, mis meie kehas ja meeles tegelikult väliste ja sisemiste stiimulite ajel toimub, saame muuta, kuidas neile reageerime ja milline on meie suhe nendega üldisemalt. Need muutused avalduvad hiljem selles, kuidas meie aju tulevikus toimib. Harjutades ja treenides võib üksikutest hetkes valikuvõimaluse kogemistest kasvada välja eluviis.
Paljutsiteeritud ameerika psühholoog Rollo May võttis eeltoodu tähtsuse kokku üsna täpselt:
„Inimese vabadus tähendab ka meie võimet stiimuli ja vastuse vahel peatuda ja selles hetkes valida, milline on see vastus, mille suunas kindlalt liikuda soovime.“
Lühidalt, kui õppida oma tähelepanu sel viisil suunama, avab see tee stressi alanemisele, elus valitud tegevuste ja elu kui tervikuga rahuloleku kasvule.
Täpsemalt saab sellest, kuidas mindfulness’i erinevatel viisidel mõista, lugeda Vikipeediast, kus sellest räägitakse nii stressi, muretsemise ja rumineerimise kui ka budistliku psühholoogia tähenduses kognitiivse treeningu kontekstides.
Mindfulness eesti keeles
Mindfulness on termin, millel ei ole eesti keeles ühte kindalt vastet. Sellel on mitu põhjust, millest saab kirjutada eraldi pika essee. Keda huvitab, siis on allpool leiduvatele variantidele lühidalt ka siin osutatud. Enamik Eestis teemaga tegelevaid psühholooge paistab olevat jäänud truuks peamiselt „teadvelolekule“. See on paljudes kontekstides nimisõnana piisavalt hea. Sellel on nii grammatiliselt kui ka keeles tähelepanuvõime tavalisust ja igapäevasust kommunikeerides ühtlasi omad puudujäägid.
Olenevalt esitlejast, rõhuasetusest ja kontekstist kasutatakse ka tervet rida vasteid:
- teadvelolek
- teadvustamine
- teadlikkus
- kohalolu
- meeleteadlikkus
- valvsus
- tähelepanelikkus
- tähelepanu
- meelespidamine
- meelespanu
- meelekus
- märksus
- ärksus
- ärksameelsus
- …
Meie kasutame, kus vähegi saame, tavalisi sõnu nagu märkama, teadvustama, teadlik olema, tähele panema.
Märka ja lase olla.
Siis ei teki kellelgi eksitavat tunnet, et me räägime millestki tundmatust või uuest.
Sa ju tead, et sa praegu loed?
Sa ju paned tähele, et sa näed neid tähti?
Enamasti ei ole vaja öelda, et „sa loed olles teadvel“ või „teadvelolevalt“ või „teadvelolekus“. Samuti ei ole vaja rääkida „teadvel hingamisest“ – piisab „hingamise teadvustamisest“.
Taustal tasub veel samal ajal meeles pidada (sic!) lubavat ja sõbralikku suhtumist ja ongi alustuseks kõik.
